Karjalased

Karjala nimeseletusi on mitu, sõna karja on seostatud tähendusega kari, karjakasvatajad, algsõnaks on arvatud ka kare-karu, mis tähendab karune, viljakandmatu. Tüves karja on nähtud ka germaani laenu tähenduses "kivistik, kosk".

Strateegilise asendi tõttu on karjalaste asuala olnud piiriks lääne ja ida vahel, seetõttu ei saa rääkida ainult ühest Karjalast. Tänapäeval eristatakse kolme Karjalat: Soome Karjala, Vene Karjala ja Tveri Karjala.

Karjalased elavad Venemaa Föderatsioonis Karjala Vabariigis, pealinn Petroskoi (Petrozavodsk). Rootsi vallutuse eest põgenenud või küüditatud karjalsed asusid 17. sajandil elama ka Tverimaale (tveri karjalased), kus praeguseks mõistab oma keelt peamiselt vanem põlvkond. 2002. aasta ülevenemaalisel rahvaloendusel loendati 93 000 karjalast, neist 53% räägib karjala keelt. Kuni II maailmasõjani elas karjalasi ka Soome poolt sõdade tulemusena Venemaale loovutatud territooriumil. Nende järeltulijad elavad mitmel pool peamiselt Soomes ja Rootsis.

Karjalaste esivanemad asusid praegusest Karjala Vabariigist edela pool, Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel Karjala maakitsusel (Leningradi oblast), ning sellest põhja pool. See oli Skandinaavia saagade Kirjalaland ja vene kroonikates Korela.

Karjala keel kuulub läänemeresoome keelte hulka. Praegu on kasutusel kaks kirjakjeelt: aunuse ja päriskarjala (vienakarjala) kirjakeel. Üleminekuvorm aunusekarjala keelelt vepsa keelele on lüüdi keel. Vienakarjala keel erineb soome keelest arvukate vene keele laensõnade poolest, aunusekarjala keel on soome keelest erinavam, kuid lähedane isuri keelele.

Karjala keeles on kirjutatud vanim teadaolev läänemeresoome kirjalik tekst (kirjutatud kasetohule), mis pärineb 13. sajandist.

Ida-Karjala sai tuntuks iidse muusika- ja luulemaana, kui sealtmailt kogutud rahvaluule põhjal koostati ja trükiti 1835 soome rahvuseepos "Kalevala".

Rahvusvahelise tähtsuse annab Karjalale raudtee, mis Sorokkast (Belomorskist) põhja pool Valge mere ääres on Murmanski ainsaks ühendusteeks Venemaaga.