Liivlased

Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid, kes elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Liivi keel kuulub vanimate läänemeresoome keelte hulka. Liivlased ise nimetavad end rāndalizt 'randlased' ja oma keelt rāndakēl'rannakeel'. Kuni viimase ajani elasid liivlased Kuramaa looderannikul, nn. Liivi rannas.

Liivlaste rahvaarv on peaaegu olematu, teatakse vaid kümmekond liivi päritolu liivi keele valdajat. Kokku on liivi keele kõnelejaid 40 ringis. Neid, kes peavad end liivlaseks, on umbes 230 inimest. Enamik neist elab Riias ja Ventspilsis. Liivi randa ei ole jäänud ühtki liivi keele oskajat.

Liivi keel on arvatud samasse rühma põhja-ja lõuna-eesti murretega ning soome keele läänemurretega, millest teadlased on järeldanud, et liivi rahvas oli esimesi läänemeresoome rahvaid Läänemere ääres. Keelepuu rekonstruktsioonis võiks liivi keele asetada ühe vanima keelena põhja- ja lõunaeesti murrete vahele.

Liivi kultuuri õitsengu aeg oli X-XIII sajandil, kui liivlased asustasid järgmisi alasid: Väina jõe alamjooks, Toreida ehk tänapäeval Sigulda- Turaida-Krimulda piirkond Koiva jõe ääres; Metsepole ehk tänapäeva Limbaži ümbrus ja Salatsi jõeäärsed maad ning Idumea kihelkond Koiva jõest põhja pool.

Arheoloogiliste leidude põhjal on oletatud, et Põhja- Kuramaa liivlaste etniline koosseis oli ammustest aegadest säilinud peaaegu segunemata, 17. sajandi andmed osutavad aga liivlaste tihedatele kontaktidele Saaremaa ja saarlastega.
Liivikeelse kirjasõna kohta leidus kuni 18. sajandini vaid juhuslikke andmeid. Esimene liivikeelne tekst avaldati 1789, mis oli "Meie isa palve".

Liivlaste rahvuslik ärkamine algas (suurelt osalt innustatuna soome keeleteadlase Lauri Kettuse ja eesti folkloristi Oskar Looritsa poolt) 20. sajandi 20. aastatel. 1922. aastal asutati laulukoor, 1923. a Liivlaste Liit (Līvõd Īt), samast aastast hakati liivi keelt vabatahtliku ainena õpetama koolides. Eestlaste ja soomlaste abiga anti välja liivikeelset kalendrit, ajalehte, lugemikke jm raamatuid ning ehitati Liivi rahvamaja.

1988. aastal saabus uus ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati organisatsiooni Liivlaste Liidu tegevus, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis asuti taas õpetama liivi keelt. Alates aastast 1989 peetakse iga aasta augusti esimesel nädalavahetusel (1939. aastal avati siis Liivi rahvamaja) Liivi Rannas Irēl liivi pühi. 1992. aastast korraldatakse liivi laste suvelaagreid ja ilmub ajaleht "Līvli" (tänapäeval küll lätikeelsena). 1994. aastal asutatud Liivi Kultuuri Keskus andis välja liivikeelset aiakirja "Õvā". Alates 1995. aastast hakati esimest korda Läti ülikoolis õpetama liivi keelt.

Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine - see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis Eesti ja Soome hümnilgi, teksti on kirjutanud Kōrli Stalte. Liivi rahvuspühad on liivlaste püha augusti esimesel laupäeval ja liivi lipu päev 18. novembril (18. novembril 1923. aastal esitleti esmakordselt rohe-valge-sinist liivi lippu).