Mansid

Mansid elavad hajusalt ulatuslikul maa-alal (523 100 km²) Loode-Siberis Uurali ja Obi alamjooksu vahel peamiselt Handi-Mansi AR-s Vene Föderatsiooni Tjumeni oblasti koosseisus, osaliselt ka Jekaterinburgi oblastis. 2002. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel on mansisid 12 000, kellest ainult veerand oskab oma emakeelt.

Seoses nafta- ja gaasimaardlate rajamisega manside elualadele on sisseränne kasvanud plahvatuslikult: ajavahemikus 1938-1989 on sealne rahvaarv kaheteistkordistunud. Võõraste arvu kasvades on mansid muutunud kaduvväikeseks vähemuseks oma põlisel asualal: 1938. a. moodustasid nad piirkonna elanikest 6,2%, 1959 - 4,6%, 1970 - 2,9%, 1979 - 1,1%, 1989 - 0,6%. Röövmajanduslik tööstus on viinud manside elukeskkonna katastroofi äärele: hävitatud on miljonid hektarid põhjapõtrade karjamaid ja reostatud kalarikkad veekogud. Eksporditud naftast ja gaasist saadud hiigelsummadest pole Lääne- Siberi põlisrahvad saanud midagi. Traditsiooniliste tegevusaladega on seotud juba vähem kui pooled mansid. Maardlate pealetung tähendab manside sundevakueerimist, linnadesse ja asulatesse elama asunud manside kohanemisraskused on suured. Märkimisväärselt palju on manside hulgas lumpeniseerunud inimesi. Valitsev suhtumine mansidesse on üldiselt diskrimineeriv: nad ei leia sobivat tööd, neid mõnitatakse. Alkoholism on massiline. Manside eluiga on 40-45 aastat, palju esineb enesetappe. Mansi kirjakeele kasutamine on jäänud väga tagasihoidlikuks. Hariduskeelena ei ole see tegelikku rakendamist leidnud. Enamasti internaatkoolides õppivad mansi lapsed on eemale kistud oma loomulikust kultuuri- ja keelekeskkonnast ning venestuvad keeleliselt. Rahvusintelligents ei ole enamasti oma kultuuri kandja. Positiivsena tuleb nimetada 1992. a. vastuvõetud seadust, mis lubab Siberi põlisrahvastele hakata tagastama endisi sugukonnamaid. Edasine tööstustegevus mansi rahva elualadel peaks eeldama lepingute sõlmimist ja tekitatud kahjude hüvitamist.