Vadjalased
Vadjalased on Ingerimaa, praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti, põlisasukad, kelle eellased eristusid muudest läänemresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel e.Kr. Vadjalaste enesenimetusteks on olnud vad'd'alaizõd, vai rahvaz, maavätši, samuti seostatakse vadjalastega alates 9. sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid tšud ja vod' etnonüüme.
Vadja keel on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi keel. 1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral u. 30-40 inimest kolmes Lauga jõe suudme äärses külas: Liivtšüläs, Luuditsas ja Jõgõperäl. Kõige ulatuslikum dokumenteeritud vadjalaste nn. etnograafiline asuala hõlmas 19. sajandi teisel veerandil toonases Peterburi kubermangus 37 asulat, kus kokku elas üle viie tuhande vadjalase (täpsemalt 5148, von Köppen 1867).
Ajalooallikatele, keele- ja arheoloogia toetudes võime väita, et vadjalastega asustatud ala on ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izhora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas.
|
